Kultuurautonoomia ja kultuurinõukogu taust

2007. aasta alguses pöörasid eestirootslased oma pikas ajaloos uue lehekülje.
Veebruaris läksid eestirootslased valima, et luua Eestis asuva rootsi vähemuse kultuuriline omavalitsus ja asutada oma juhtorganina Kultuurinõukogu.

Kultuurinõukogu on pidanud oma esimese koosoleku, mis toimus vaheajaga kahel korral. Koosolekul töötati välja kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti juhid. Põhimäärus kinnitati ja valimised toimusid 17. märtsil.

Põhimäärus sätestab kultuuriomavalitsuse eesmärkidena järgnevat:
Kultuuriomavalitsuse eesmärk on säilitada ja arendada eestirootslust ning ühendada Eestis ja välismaal elavaid eestirootslasi, sealhulgas:

• esindada ja kaitsta rootsi vähemusrahvuse huve;
• säilitada ja arendada rootsi keelt Eestis;
• kaitsta eestirootslaste identiteeti, kultuuri ja traditsioone;
• tutvustada eestirootsi kultuuri ja traditsioone;
• korraldada koostööd sarnaste eesmärkidega organisatsioonide vahel;
• teha koostööd eri Eesti ameti- ja teadusasutustega ning vastavate institutsioonidega Põhjamaades ja mujal.

Kultuurautonoomilised õigused

1918. aasta veebruaris kuulutas Eesti end iseseisvaks. Juba iseseisvusmanifestis 24. veebruaril 1918 oli sätestatud, et Eestis elavatele rahvusvähemustele kinnitatakse kultuurautonoomilised õigused.
Eestis elas mitmeid vähemusi, sh venelasi, sakslasi, rootslasi ja juute – gruppe, kel olid ajaloolised ja lähedased sidemed Eestiga, kes olid Eesti kodanikud, kuid kes eristusid eestlastest etniliste, keeleliste, kultuuriliste või usuliste jonte poolest ja kes soovisid neid erijooni säilitada kui identitedi alust.

Nii 1919. a. ajutises kui 1920. a. järgnevas põhiseaduses, mis töötati välja normalsemates oludes, kinnitati nimetatud vähemuste kultuurautonoomilised õigused, sh:

• saada emakeelse kooliharidust;
• kasutada kohalikus asjaajamises kohaliku enamusrahvuse keelt;
• kasutada emakeelt suheldes riiklike ametiasutustega ja kohtus;
• iga vähemusgrupp sai õiguse valida rahvussekretäri, kes tegutses haridusministeeriumi alluvuses ja kes pidi grupi huve kaitsma (RT 1925: nr 31/32)

Veidi hiljem, 1925. aastal võeti juba maninitud vähemuste ning muude vähemalt 3000 tol ajal Eestis elanud inimesest koosnevate vähemusgruppide jaoks vastu Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus (Edaspidi VkS)

Varasemad õigused säilisid, kuid neid täiendati olulises osas. Rahvusvähemused said oma grupi efektiivsemaks esindamiseks ja oma tegevuse korraldamiseks võimaluse rajada kultuuriline omavalitsus ja luua autonoomne omavalitsusorgan, Kultuurinõukogu.

Eesti esimese iseseisvuse ajal 1918-1940 ei kasutanud Eesti rotslased oma kultuurinõukogu loomise võimalust. Siiski kasutasid nad ära teisi kehtivaid õigusakte ning lõid paljus rootslaste ühtsuse – eestirootsluse.

Suur osa elas territoriaalselt kompaktsetel aladel, kus eestirootslased olid enamuses või moodustasid elanikkonna olulise osa. Paljud neist rannikualadest ja saartest olid kuni 1940. aastani valdavalt rootsi asustusega.

U. 9500 eestirootslast arendas välja mitmekülgse tegevuse. Neil oli 19 rahvakooli, Haapsalus asuv gümnaasium, ja Noarootsis, Pürksis asuv rahvaülikool. Eestirootslaste rahvuslik erakond, Rootsi Rahvaliit oli esindatud Eesti Riigikogus.

Eestirootslaste ühing SOV andis neil aastatel tuge nii haridusele, rootsikeelsete õpetajate koolitusele, ning oli oluliseks osapooleks koostöös Eesti ametiasutustega. Rootslaste ühenduslüliks kujunes ajakiri Kustbon.

1991 – uus algus … ja uus jätk

1991. aasta augustis sai Eesti taas iseseisvaks. Formaaljuriidiliselt deklareeriti, et iseseisvus taastati. Sellega seoti 1991. aastal “tänapäevane” Eesti sõjaeelse Eestiga.

Sellega taastati ka põhiseadus, mis kehtis enne sõda, ning mh varasem kodakondsusseadus ja vähemusrahvuste kultuurautonoomilised õigused. Eesti rahvusvähemustele taastati endised kultuurautonoomilise dõigused, kuid 1991. aastal Eestis elanud rootslaste jaoks olid praktilised eeldused võrreldes sõjaeelse ajaga täielikult muutunud. 1991. aasta augustis oli Eestis veel eestirootslasi, kuid rootslus oli kadunud.

Aastad 1991–2007 on Eesti jaoks tähendanud kiiret arengut. See on sisaldanud suurt entusiasmi, hoolimata igapäevaraskustest, puudusest ja vähestest võimalustest. Tänast Eestit iseloomustab tugev majanduareng ja ülesehoitustöö ning eesmärgikindlus tuleviku suhtes.
Samad joones on iseloomustanud ka eestirootslasi. Neil aastatel on eestirootslased kasutanud olemasolevaid võimalusi. Paralleelselt samasuguse raske igapäevaeluga, mis valitses ülejäänud maal, on toimunud muutused ning entusiasm ja töötahe on olnud tugev. Nende 15 aasta jooksul on üles kasvanud elavaid eestirootsluse osi, kuid tervik puudub. Paljud, kes kasvasid Eestis üles ilma rootsi keeleta, räägivad täna rootsi keelt.

Esile on kerkinud mitmeid eestirootsi “saari” ning näha on võimalusi selliste (taas)loomiseks. Rannarootsi Muuseum Haapsalus, Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus, Vormsi Kodukandimuuseum, Rooslepa kabel Noarootsis, Rootsi Rahvaülikool Eestis – need kõik on eestirootsi kultuuri- ja keelesaarte näiteks.

Endiseid olusid enam taastada ei ole võimalik, kuid tänased eestirootslased soovivad vaadata tulevikku, hoolitseda selle eest, mis on säilitatud, näidata ja arendada seda, mis neil täna on. Siinsete eestirootslaste seas on sageli tekkinud arutelud tuleviku ees ning mure, mida võiks tulevased põlvkonnad tunda oma keele, identiteedi ja tausta suhtes.

Rootsi Hariduse Selts - Svenska Odlingens Vänner i Estland – töö kultuurilise omavalitsuse heaks
Mõtted tugevneva rootsluse formaalsemaks ja organiseeritumaks koondamiseks viisid 2004. aasta juuli lõpus toimunud koosolekule, mil loodi ühing Rootsi Hariduse Selts - Svenska Odlingens Vänner i Estland.
2005. aasta sügisel alustas ühing kultuurilise omavalitsuse rajamise ettevalmistustöid. SOV Estland kui vähemusrahvuse ühingu näol tekkis Eestis olevate eestirootslaste ametlik esindaja, mis täitis formaalsed nõuded kultuurilise omavalitsuse küsimuse edasiviimiseks.

Rootsi Hariduse Selts - Svenska Odlingens Vänner i Estland on ka rõhutanud, et kultuurilise omavalitsuse küsimus on asi, mis puudutab kõiki eestirootslasi, kes soovivad eestirootslust Eestis säilitada ja elus hoida. Töö tähtsaks osaks olid regulaarsed kontaktid Eestis ja Rootsis elavate eestirootslaste vahel.

Kultuuriline omavalitsus Vähemusrahvuste Kultuuriautonoomia Seaduse kohaselt
Vastavalt Eesti Vähemusrahvuste Kultuuriautonoomia seadusele saavad vastavasse vähemusse kuuluvad isikud õiguse asutada kultuurilise omavalitsuse, et korraldada ja teostada põhiseaduses antud kultuurilisi õigusi.

Vähemusrahvusena peetakse seaduses silmas Eesti kodanikke, kes:

• elavad Eesti piires; 
• omavad pikaajalisi, kindlaid ja püsivaid sidemeid Eestiga;
• eristuvad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, keele, kultuurilise eripära või religiooni poolest;
• mavad soovi koos säilitada oma keelt, kultuurilisi kombeid või religiooni, mil on nende ühise identiteedi aluseks.

Kultuurilise omavalitsuse juhtorganiks on kultuurinõukogu ja vajadusel kultuurivalitsused, mis korraldavad tegevust kultuurilise omavalitsuse raames.
Vastava vähemuse kultuurinõukogu valitakse vastavasse vähemusse kuuluvad hääleõiguslikud isikute poolt otsestel valimistel.

Vähemusrahvuse nimekiri

Kultuurilise omavalitsuse eelduseks on see, et vähemusgrupp, kes soovib seda kehtestada, peab koostama oma vähemusse kuuluvate isikute nimekirja. Nimekirja koostab vastavat vähemust Eestis esindav vähemusorganisatsioonid eliit või organisatsioon.

Vähemusrahvuse nimekirja kandmise kriteeriumid järgivad vähemusrahvuste kohta kehtivaid eeskirju, sh nõuet olla Eesti kodanik, asuda alaliselt Eestis ja identifitseerimist vastava vähemusena. End nimekirja kanda soovivad isikud peavad esitama isikliku avalduse. Eestis määratleb iga üksikisik oma rahvuse (etnilise kuuluvuse) ise, vanemad võivad esitada oma alla 15-aastaste laste rahvusliku kuuluvuse.
Vähemusrahvuse nimekirja baasil luuakse seejärel valijate nimekiri kultuurinõukogu valimiseks.
Valimised: tee kultuurilisele omavalitsusele – tugev tööaasta.

Kui Rootsi Hariduse Selts – SOV Estland juhatus 2006. aasta alguses edasise töö põhisuunad kinnitas, oli eesmärgiks luua Eestis oleva rootsi vähemuse kultuuriline omavalitsus. See pidi andma siinsetele eestirootslastele võimaluse luua Eesti rootslusele kindlam ja mitmekülgsem tulevikuperspektiiv. Töö käigus said eestirootslased Eesti riigilt tugevat toetust.

Ühing Rootsi Hariduse Selts – SOV Estland alustas tööd kultuurilise omavalitsuse loomise ja kultuurinõukogu valimistega vastavalt Kultuurautonoomia seaduses kehtestatud eeskirjadele ja vastavalt vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimiste läbiviimise korrale. Viimane järgib paljus kehtivat kohalike omavalitsuste volikogu valimise korda. Hääleõiguslikud on täisealised isikud, kes on kantud vastavasse vähemusrahvuse nimekirja.

Valimisprotseduuri ja valimisi teostab valimiskomisjon, nn Rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise peakomitee, mille nimetab Vabariigi valitsus.

10. jaanuar 2006 tundus ajaloolise hetkena. Rootsi Hariduse Selts Eestis- SOV Estland esitas Eesti kultuuriministeeriumile taotluse koostada Eestis asuva rootsi vähemuse rahvusnimekiri, eesmärgiga jätkata seejärel vähemuse kultuurilise omavalitsuse loomist.

Aprilli alguses kinnitati Rootsi Hariduse Selts Eestis- SOV Estland taotlus ja samas anti ühingule ülesanne luua vastavalt kinnitatud suunistele rahvusnimekiri Eestis asuva rootsi vähemuse kohta.

Samal ajal loodi ka valimiskomisjon, Rootsi vähemuse kultuuriautonoomia valimiste peakomitee, mis pidi tulevased valimised läbi viima. Valimiskomisjoni kuulusid Rootsi Hariduse Selts Eestis- SOV Estland ning Eesti valitsuse esindajad. Eesti valitsus kinnitas seejärel Peakomitee vastutavaks rootsi vähemuse Kultuurinõukogu valimiste läbiviimise eest.

Peakomitee esialgse ajakava järgi tuli kultuurinõukogu valimised läbi viia 2006. aasta suve lõpul. Töö käigus muutusid paljud asjaolud.

Sel ajal pidas Rootsi Hariduse Selts Eestis- SOV Estland arutelu Rootsis asuvate eestirootslaste ühingutega võimaluste kohta kaasata protsessi ka väljapool Eestit elavaid eestirootslasi, kes paljudel juhtudel taastanud sidemed oma endiste asupaikadega Eestis.

2006. aasta mais tegi Rootsi Hariduse Selts Eestis- SOV Estland valitsusele järelepärimise võimaluste kohta tõlgendada vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduses märgitud Eestis alalise elamise punkti laiemalt, lähtudes eestirootslaste tegelikust olukorrast.

Küsimus oli keeruline. Territoriaalset sidet Eestiga puudutava punkti positiivne ja põhimõtteline tõlgendamine Eesti riigi poolse kinnitusega juulis 2006 puudutas otseselt ja ainult eestirootsi vähemust, arvestades eestirootslaste spetsiifilist olukorda.

Neis arvamustes olevaid ministeeriumi argumente, ning selle seisukohavõtu aluseid võib kokku võtta järgnevalt:

• Eestirootsi rahvastikugrupp oli õigusvastaselt ja tungivatel asjaoludel sunnitud Eestist lahkuma. Üldtunnustatud õigusarusaama kohaselt (ex iniuria non oritur ius) ei või mõne indiviidi õiguste rikkumine kaasa tuua selle isiku juriidilise seisundi halvenemist tulevikus.
• Kultuuriautonoomia seaduses olevat punkti territoriaalsete sidemete kohta Eestiga võib tõlgendada kui väljendit lähedaste ja pikaajaliste sidemete kohta Eestiga. Eestirootslaste vähemusel on meie arvates need pikaajalised ja lähedased sidemed olemas, paljud on maad ja kinnisvara tagasi saanud.
• Võrreldes Eesti ülejäänud vähemustega arvame me, et VkS §1 olevaid territoriaalsuse nõudeid on võimalik ja põhjendatud tõlgendada sel moel, et see hõlmab kõiki eestirootslasi, kellel on Eesti kodakondsus ja kes on kantud Eesti rahvastikuregistrisse.

Sellega saaks eestirootslased osaleda, kui

• ollakse Eesti kodanik 
• ollakse kantud Eesti rahvastikuregistrisse kui Eesti kodanik, isegi kui alaline elukot asub väljapool Eestit. 
• omatakse etnilist, kultuurilist või keelelist kokkukuuluvust grupiga ja kui eestirootslaste rahvusnimekirja kandmist ise soovitakse.

Uus algus

See laiem tõlgendus muutis tulevaste valimiste ulatust ja läbiviimist otsustavalt.
Veelgi suuremas ulatuses oli sellel otsusel määrav tähtsus eestirootsi vähemusele tervikuna. Nüüd oli ka neil eestirootslastel, kes taastasid või hakkasid looma sidemeid oma endiste asualadega, samasugused võimalused ja vastutus eestirootsluse edasise arengu mõjutamiseks Eestis.

Valimiskomisjon alustas tööd 2006. a. septembris. Töö korraldati ümber vastavalt uutele Vabariigi Valitsuse kinnitatud eeldustele. Kultuurautonoomia seaduses kinnitati raamid, kuid nt Kultuurinõukogu koosseisu, valimiste kandidaatide ja valimistehniliste küsimuste (sh valimisringkondade ja -jaoskondade arvu) suhtes tuli kehtestada üksikasjalikum struktuur. Valimistel seadsid oma kandidaadid üles nii Eestis kui Rootsis asuvad eestirootslaste organisatsioonid, üksikkandidaadina enda ülesseadmise võimalust ei kasutatud.
Kultuurinõukogu liikmete arvuks kinnitati 21.

Rootsi vähemuse Kultuurinõukogu valimised

Rootsi vähemuse kultuurinõukogu valimised peeti 2.-4. veebruaril 2007.
Hääletamiseks oli kaks võimalust, kas posti teel või mõnes valimisjaoskondadest, mis asusid Tallinnas, Haapsalus ja Stockholmis.

Valimistest osavõtt oli aktiivne, võimalust osaleda esimesel kultuurilise omavalitsuse loomise valimistel kasutad üle 75% valimisõiguslikest isikutest.

Valimistulemused avalikustati ja valitud liikmeid tutvustati 7. veebruaril.
Valimiskomisjon lõpetas seejärel oma tegevuse, kutsudes 25. veebruaril 2007 kokku äsjavalitud 21-liikmelise Kultuurinõukogu oma esimesele, avaistungile.